TUFFFFFFFTUFFF

Ja ongi käes see aeg mida ma pole eriti oodanud - kaheteistkümnes klass.

Kuidagi hirmutav on see mõte, et põhimõtteliselt aasta veel ja ma pean kodust ära minema. Kõik mu ümber on täpselt vastupidise suhtumisega, et saaks vaid kodust ära, aga mul on ausalt öeldes kodus väga hea olla. Kõik tehakse ette taha ära, tulen millal tahan, lähen millal tahan, süüa tegema ei pea, nõusid pesema ei pea, pesu pesema ei pea ja kõik võimalike kodutöid teen ka suhteliselt minimaalselt. Ei muidugi teen, aga pigem sellepärast, et ma ise tahan aidata. Ma ausalt ei kujuta ette ühikaelu ja muud sellist. A noh mis seal ikka, naudin siis oma viimast nö muretut aastat kodus.

Eieieiei mul on veel paar päeva aega nautida suve viimaseid päevi kuid see pole ka enam päris see, sest enamus mu lähedastest sõpradest ongi minust aasta vanemad ja nad kõik on mööda Eestit laiali pudenenud ja osad ka kaugemale. Täiega nõme, aga mis seal ikka järgmine aasta lähen järgi tlna ja nad nagunii käivad nv-d ikka vahepeal kodus, pm lootus jääb ja ehk see jällenägemisrõõm teeb asjad palju paremaks :)

Ma pole just suurem asi blogija, aga ma üritan. Ma lubasin kunagi ammu 3 uudist mida te pole ikka saanud ja ausalt öeldes on hetkel päevakorras palju suuremaid asju... Tegelikult pole väga midagi muud kui, et ma olen haige, joon coldrexi ja aaaaa KERTU SAI EILE 18!!! JA TÄNA ON KATSI SÜNNIPÄEV... NIIIET MUSID KALLID TEILE JA VÄHEMALT TEIE OLETE VEEL PÄRNUS MINUGA :DD Ma ei kujuta enam oma elu ilma nendeta ette. Nad on sellised inimesed kes toovad su välja ka kõige mustemast masendusest lihtsalt sellega, et tulevad ja ütlevad sulle:"Noh lits, mis mossitad?" Okei, see jah oli rohkem Kertu näide. Muide, teile kes te arvate, et me Kertuga vihkame üksteist, siis jah, me teeme seda, silma otsaski ei salli :DD Kats on jälle selline, kellega koos on meil mingid eriti hullud blondid hetked, kus mõlemad vaatavad üksteisele otsa *rohutirtsude hääl* mõtleme ja siis järsku lambist naerame nagu segased ja me arvatavasti võiksime lihtsalt istuda tunde ja rääkida, ilma midagi tegemata ja meil oleks ikka meeletult lõbus.

Igaljuhul, need kaks neiut on mulle väga kiiresti tähtsaks saanud ja nemad on inimesed, kellega ma arvatavasti suhtlen elulõpuni (ja muidugi ka Paula ja Risto ja terve vanakaga :D). Nii nüüd ma lõpetasin oma coldrexi joomise ja tunnen kuidas ma enam silmi lahti ei suuda hoida. Kõik on klassiõe Kerttu süü, kes minult eelmine aasta küsis: "Kuidas sa saad coldrexi nii juua, et sul und ei tule? See paneb magama" - pärast seda ma sain aru, et coldrex tõesti paneb magama, niiet suur tänu sulle, mul polnud vaja seda teada!

Ilusat kooli algust!